15

Eesti

Fäustlinge, nach einem Original aus

der Region Tostamaa aus derSammlung des EstnischenNationalmuseums von Mitte des

19. Jahrhunderts,

2003 gestrickt von Kristi Joeste,

Master's Studentin am Institut fürSemiotik der Universität Tartu

Mittens, knitted by the example ofones from mid 19th century fromTostamaa parish preserved inEstonian National Museummade by Kristi Joeste, master's

Kindad vöö vahel

Eestlased on end alati lugenud kuuluvaks põhjarahvaste hulka ja pidanud Eestit põhjamaaks.Oleme harjunud lume, jää ja pakasega. Kindad on meile, põhjamaalastele, väga vajalikud.Arheoloogilised leiud näitavad, et villaseid kindaid osati Eestis valmistada juba pronksiajal.Alates 14. sajandist sai silmuskudumine eesti talunaiste seas üldlevinuks.

Keskaegses Euroopa kultuuris oli kinnas üheks tähtsamaks armupandiks. Eestlastel läksesimene kindapaar käiku juba eelkosjade ajal, mil see saadeti kosjasobitaja kaudu peiule, et peigvõis kosja tulla. Kosjade vastuvõtust andsid märku pudeli kaela ümber seotud kindad.

Eriti palju läks kindaid vaja pulmade ajal. Pulmapeo ajal jagas pruut kindaid nii tulevastelesugulastele kui ka pulmategelastele. Veimedel ehk kingitustel oli algselt maagilise( kaitse, tõrje)funktsiooni kõrval ka sotsiaalne eesmärk tagada hea läbisaamine tulevase mehe ja ta sugu-konnaga. Andide hulk oleneski uute sugulaste arvust. Näiteks Lõuna- Eestis( Hallistes) olevatüks pruut pulmadeks 100 paari kindaid kudunud.

Uut kodu üle vaadates asetas noorik võid ja kindaid kaevule, aita, lauta, talli, ukselävelejne. Peale esimest pulmaööd jättis ta aga abieluvoodisse kindad, sukad ja vöö.

Nii nagu isiklikku õnne, pidid kindad kaitsma ka inimese töövilja. Kevadel alustati külvamistkinnastatud vasaku käega – siis ei hakanud nõidus ega kuri silm põllule peale. Kinnastest leitiabi ka rahvameditsiinis.

Kindad pidid inimest saatma ka teispoolsuses. Läänemeresoome rahvastel kuulusid kindadsurnurõivaste hulka. See tava püsis veel 19. sajandil. Kindaid jäeti ka surnupesijale, hauakaevajale,kirstu hauda laskjatele jne.

Kindad kooti naturaalsest valgest ja lambapruunist ning taimedega värvitud lõngast.Poevärvide tulekuga hakati kuduma kirevavärvilisi kindaid. Sõrmkinnaste kudumise oskus levis18. sajandi lõpust.

Kindakirjad on enamasti geomeetrilised. Teada on rohkem kui paarsada kindakirjanimetust. Mitmed kirjad pärinevad kaugest minevikust. Põliste motiivide hulka kuuluvad näitekssakiline ussijoon, silmusnelinurk, rist, kolmnurk, romb, kaheksaharuline täht. Neis märkides arvatipeituvat maagiline jõud. Tõrjemaagiat loodeti ka punasest värvist randmekaunistuses. Usuti, etpeale sooja saab kinnastest ka jõudu.

Ka tänapäeva eestlane armastab geomeetrilise ornamendiga, lambavillaseid soojekäpikuid, mis nii hästi sobivad meie lumisesse talve. Enamik eestlastest on unustanud kinnastegaseotud kombed, ununenud on enamik kirjade nimetustestki. Kindakudumise oskus ise on agasäilinud. Vähemalt ühe paari kindaid koob iga tüdruk kooli käsitöötunnis. Et vanad traditsioonilisedtöövõtted ja mustrid elujõus püsiksid, selle eest hoolitsetakse Viljandi Kultuuriakadeemias rahvus-likku käsitööd õppides. Kootakse koopiaid Eesti Rahva Muuseumi kollektsioonis olevatestkinnastest ning kasutades vanu mustreid ja värvikombinatsioone, luuakse uusi variatsioone.

Meie esivanemad lootsid igapäevases elus kinnastelt abi neid lihtsalt vöö vahel kandes.student at the Department of Nii tuleme ka Euroopasse- kindad vöö vahel.

Semiotics, University of Tartu

in 2003,